Kõik me kanname vastutust keskkonna eest, kuid me oleme visad muutma oma harjumusi ja väärtushoiakuid. Piima ja liha kõrval annavad loomad meile ka muud väärtuslikku nagu nahad, sarved, kondid, jõhvid, kabjad jms. Kont ehk luu on elus- ja pärismaterjal, inimesed on sellest materjalist valmistatud esemetega koos elanud aastatuhandeid, ammutades neist jõudu ja uskudes nende vägevusse. Inimtoiduks kõlbulike loomsete produktide kõrval võib leida rakendust ka kõrvalsaadustele, valmistades sellest materjalist turule omapäraseid, looduslähedasi käsitöötooteid.

Luust valmistatud esemed rikastavad ja mitmekesistavad Eesti loomemaastikku ja maapiirkondade ettevõtlust. Tehnoloogia areng on meie ümber loonud uusi materjale, tarbijavajaduste rahuldamiseks arendatakse ja juurutatakse turule tooted, millede kvaliteet, eluiga ja hinnakujundus ei ole tasakaalus. Luumaterjalist valmistatud esemed on vastupidavad ning arvesse võttes toormaterjali madalat hinda, on majandamine reaalne ja rentaabel.

Koordikamber on valmis disainima ja tootma luumaterjalist loodussõbralikke esemeid, väärtustades keskkonnasäästlikku mõtteviisi ja kestlikku majandamist.

Luu – iidne ja inspireeriv

Luust esemeid on inimesed valmistanud kogu maailmas juba alates paleoliitikumist. Esemete valmistamiseks on kasutatud nii luid, sarvi kui ka hambaid ja enamasti kasutati nende loomade materjale, keda kütiti või kasvatati. Luust ja sarvest on valmistatud tööriistu (kirveid, talbu, peitleid, naaskleid), relvi (oda- ja nooleotsi, harpuune, ahinguid), tarbeesemeid (nõelu, ludasid, värtnaketrasid), hügieenitarbeid (kamme, hambaharjade varsi, kõrvalusikaid), ehteid ja amulette (ehtenõelu, ripatseid, helmeid), mänguasju (vurriluid, mängunuppe ja täringuid, uiske).

Esimesed luutöötlemise tööriistad võeti kasutusele kiviajal – 2,5 miljonit aastat tagasi ja need olid valmistatud tulekivist. Viikingi- ja hilisrauaajal (8. saj – 13. sajandi algus) oli peamiseks luutöötlemise tööriistaks nuga, millega lõigati, siluti ja kaunistati luud. Esemete pinna silumiseks kasutati ka viile ja orgaanilisi ning mineraalseid lihvimismaterjale. Poleerimisel on oletatavasti kasutatud ka liiva, nahklappi, kriiti ja kalanahka. Suuremaid auke luusse tehti noaga, kuid väiksemaid puuriti puuriga.

Tänapäeva tööstuste ja ettevõtjate loomsete kõrvalsaaduste ehk jääkmaterjalide ära kasutamine käsitöönduses, võimaldab millegi iidse taasavastamise ning põnevad eksperimendid nii materjalide kui tehnoloogiatega aitavad kaasa tänapäevaste, inimsõbralike esemete loomisele ja tootearendusele.